Võib-olla ongi masu selleks põhjuseks, miks Eesti on maailma startup-maastikul silmapaistval kohal. Meil ei ole küll koguseliselt selliseid numbreid ette näidata nagu näiteks USA-l, aga kui startup-kogukonnas täna keegi mainib Eestit, siis pigem noogutatakse kui küsitakse „mis maa see on?”.
Mis siis on startup? Otsetõlkes võiks ju öelda, et alustav ettevõte. Aga Stanfordi professor Steve Blank eristab kuut tüüpi alustavaid ettevõtteid.
Kaks esimest gruppi ongi tüüpilised alustavad ettevõtted. Esiteks – inimesed, kes alustavad sellise tegevusega, mida armastavad, on nn elustiili ettevõtjad. Sageli neil ei olegi rohkem töötajaid peale iseenda. Teise grupi ettevõtjad on väikefirmad, mis alustavad oma väikest äri pereliikmetega või mõne palgatöölisega. Nende ambitsiooniks on pere ära toita ja nad ei plaanigi suureks kasvada.
Need, mida me põhiliselt tunneme startup-ettevõtetena, moodustavad kolmanda grupi ettevõtjaid. Nad on loonud oma äriidee kohe suurena. Nende ambitsioon on algusest peale vallutada maailm ja luua suurfirma.
Neljas grupp ettevõtjaid on sarnane eelmisega, aga selle erinevusega, et nad käivitavad eskaleeruva ärimudeli, kuid nende eesmärk ei ole ise suurfirmat luua, vaid see ärimudel mingile suurfirmale maha müüa.
Viienda grupi startup’id on suurte firmade arendusüksused, kes püüavad selle firma äri pidevas arengus hoida. Need on kõige raskemas seisus olevad startup’id, sest suured firmad panevad neile peale ka suure firma reeglid.
Ja viimase, kuuenda grupi, moodustavad sotsiaalsed startup’id. Nad ei ole vähem ambitsioonikad kui kolmanda või neljanda grupi ettevõtjad, kuid nende ambitsiooniks on teha maailmas midagi paremaks. Raha teenimine omanikele ei ole nende eesmärk.
Eesti praegused kolmandas ja neljandas grupis tegutsevad noored tegijad ei ole veel jõudnud suurfirma moodustamiseni ega ole ka oma ärimudelit veel ühelegi suurele firmale ka maha müünud. Aga tähtsamaks kui teenitud raha mõõdetakse startup-maailmas edenemist. Uued ärimudelid on seotud suure riskiga. Enamik katseid ebaõnnestuvad. Seega peab suurelt mõtleval ettevõtjal olema tohutult usku oma ideesse ja indu edasi minna ka siis, kui tulemusi veel ei paista. Riskijulgus on startup-ettevõtja kõige tähtsam iseloomuomadus.
Teine iseloomulik omadus, mis kaasneb startupindusega, on ebaõnnestumise aktsepteerimine. Praegune Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ühiskond peab siin veel palju õppima. Kõik äriplaanid on oletused ja ilma proovimata ei ole võimalik teada, kas idee töötab või mitte. Või nii nagu Edisson vastas reporteri küsimusele pärast tuhandendat ebaõnnestunud katset hõõglampi leiutada: „Ma ei ole tuhat korda ebaõnnestunud. Hõõglambi leiutamine sisaldab lihtsalt tuhat sammu.” Ühiskond peab õppima austama inimesi, kes julgevad proovida ja ka ebaõnnestuda. Ja mida rohkem on selliseid innukaid inimesi, seda kiiremini õpib ka ühiskond innovatsiooni aktsepteerima.
Majandust toetavad nii elustiili ettevõtjad kui ka suurfirmad. Aga olla startup-ettevõtja, kes loob maailma midagi uut, on suur väärtus mitte ainult sellele ettevõtjale, vaid ka ühiskonnale. Innovatsioonivõimekus on see, mis eristab ühte majandust teisest. Eesti on siin paari viimase aasta jooksul tublisti edenenud. Võimalik, et just tänu masule.
Autor: Tõnis Mäe, EAS-i Start-Up Eesti programmijuht
Allikas: http://hei.eas.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1604&catid=104&Itemid=53
