|
 |
Hiljuti Eestit külastanud USA tuntumaid äriingleid Bill Payne leiab, et Eestil tuleks kõigiti ära kasutada asjaolu, kus riigi IT-renomee on suurejoonelisem kui siinse tarkvaratööstuse reaalsus.
Eesti Ekspress
05. juuni 2012 09:21
Mis on sinu põhisõnum eestlastele?
Ettevõtjal tuleb mõista kapitali toiduahelat ja allikaid, enne kui hakata oma firmasse kaasama investoreid väljast. Ingelinvestorid, keda mina esindan, ei investeeri tavaliselt firmasse, millel pole kliendibaasi. Tahame teada, et „koerad söövad koeratoitu", ja ainus viis selle tõestamiseks on klientidega suhelda. Nad ei pea olema sinu toodet veel ostnud, kuid vähemasti seda testinud. Minu põhisõnum investoritele on see, et ingelinvesteeringud on meeskonnasport: lihtsam on tegutseda rühmades.
Eestis on startup-kultuur võrdlemisi noor. Mida arvad siin praegu tekkinud suurest entusiasmist, kus paljud tahavad saada startupper'iks?
See tähendab ju, et paljud inimesed on otsustanud endale ise töökoha luua, selle asemel et palgatööle minna. Praeguses majandusolukorras on selline käitumine igati kasulik ka majandusele tervikuna, olgu need loodavad firmad või ühe-kahe inimese elustiiliettevõtted.
Entusiasmist sündivate kasvuettevõtete tähtsus seisneb töökohtade loomises. Ameerikas näiteks lõid alla viie aasta vanused firmad 30 aasta jooksul 40 miljonit uut töökohta, vanemad ettevõtted lisatöökohtadega ei panustanud. Ettevõtlus on tänapäevases majandusolukorras võtmetähtsusega.
Kui Skype oleks Eestis ainus edukaks kujunenud startup, oleks teil vaid üks seesugune eeskuju. Aga kuna teil on tublisid tegijaid rohkem, on ka eeskujusid rohkem. See toidab idufirmade ökosüsteemi justkui iseenesest.
Oled sa kuulnud „Eesti maffiast"?
Ei ole.
Selle terminiga tähistatakse meie uuemat ettevõtjate põlvkonda.
Väga lahe. Las Vegases, kus mina elan, on midagi sarnast. Mõne aasta eest ei olnud seal iduettevõtteid üldse. Nüüd on interneti- ja tarkvara-startup'ide kogukond justkui õide puhkenud ning see on imeline. Inspiratsiooni on saadud kingafirmast Zappos ja selle tegevjuhist - samalaadsel moel nagu Eestis onstartup-kogukond inspiratsiooni saanud Skype'ist.
Ometi näeme väga paljusid äriideid, mis on järjekordsed Facebookid, LinkedInid või Grouponid?
Elujõuetumad ideed roogib süsteem ise välja. Nad ei saa rahastust ja omanikud lähevad uutele jahimaadele. Mõtete rohkus ei ole halb. Iseenesest on ju tore ettevõtet arendada ja vigu teha, kui ei riski kellegi rahaga peale enda oma. Sööd aasta aega ainult ube ja üritad firmat käima saada - kui ei õnnestu, annad alla, lähed palgatööle või proovid midagi uut. Ainus, kelle jaoks see traagiliseks võib kujuneda, on ettevõtja perekond.
Kas me elame startup-mullis?
Mull on täiesti olemas, aga väike. Kui vaatan, mismoodi investorid väga varajase faasi ettevõtteid ja hindavad kuidas neid rahastatakse, on intensiivsus aastal 2012 kindlasti kõrgem kui oli aastal 2010. Pole mingit kahtlust! Ent sellegipoolest oleme umbes 2005. või 2006. aasta tasemel. Kindlasti mitte veel seal, kus oldi suure mulli ajal aastatel 1999 või 2000.
Mõningaid küsitavaid börsileminekuid on samuti esinenud - mina näiteks ei saa aru, mida institutsionaalsed investorid Grouponis nägid -, aga aktiivsus pole veel kaugeltki suure buumi tasemel.
Kuidas hindad, milline on hea investeering?
Erilist maagiat seal pole, üksnes raske töö. Hinnata tuleb firma juhtkonda, meeskonda, turuvõimalust, toodet või tehnoloogiat, konkurentsieeliseid, ettevõtja ausust - käid terve nimekirja asju üksipulgi läbi.
Mõningad superinvestorid väidavad, et on võimelised investeeringu suhtes hinnangu kujundama ühe lõunasöögi käigus ettevõtjaga. Mina arvan, et see on võimalik ainult juhul, kui ettevõtja tegutseb mingis väga spetsiifilises valdkonnas, millest investor hästi aru saab. Tavaliselt nii asjad siiski ei käi.
Mõned arvavad, et ettevõtetesse tuleb investeerida põhimõttel „Pritsi ja palveta": investeerid sajasse firmasse vaid natuke, lootuses, et ehk tuleb neist üks-kaks Facebooki. Ent seegi pole tüüpiline.
Millised on Eesti eelised ja puudused?
Eelis on see, et Eestil on teatud määral tarkvaratalenti, mis teile maailmas pisutki kuulsust toob. Ka väiksusel on omad plussid: saate olla kiired, efektiivsed ja toimekad. Kui kusagile astub sisse ettevõtja, öeldes, et on pärit Eestist, ei tekita see erilisi negatiivseid emotsioone. Eesti ei ole just väga hästi tuntud, kuid siiski palju rohkem kui kümne aasta eest.
IT-tööstus alles hakkab Eesti majanduses tooni andma - numbriliselt...
Eestil pole ilmselt väga hea öelda maailmale, et teete militaartooteid. Aga just neid te 30 aastat tagasi usinalt valmistasite. Tarkvara tootmine seevastu on väga ligitõmbav - sinna läheb kolmandik maailma varajase staadiumi investeeringutest, ja see osakaal kasvab.
Tehnoloogia on see valdkond, kuhu liigub raha: see on hõlpsasti skaleeritav ning kasvab palju kiiremini kui teised sektorid.
Eestil tasuks kõigiti ära kasutada fakti, et teie renomee IT-riigina on võib-olla suurem kui reaalsus.
Kuidas teha väike riik maailmakaardil „suuremaks", kui ta pole just Singapur?
Peate välja nuputama, kuidas Eesti firmad maailmas läbi lööksid ja kasu lõikaksid: koduturult välja läheksid, investeeringuid ja kliente hangiksid. Kasvuettevõtted peavad saama kiiresti areneda. Kui neil see Eestis ei õnnestu, tuleb hankida raha ja talenti väljast.
Milline on olnud sinu senine parim investeering?
Andsin ühele firmale pool miljonit dollarit ja see kasvas pika ajaga 50 miljoni dollariliseks ettevõtteks. Ta polnud kõrgtehnoloogia-, vaid hoopis tööjõufirma nimega Vista Staffing Salt Lake City'st. Samas on mul olnud IT-ettevõtteid, mis on kasvatanud oma väärtust 20 korda kiiresti, 18-24 kuuga.
Bill Payne Insener, ettevõtja, investor, koolitaja ja kirjanik. Valitud 2009. aastal USA aasta parimaks erainvestoriks. Väisas hiljuti Eestit, jagades siin Arengufondi kutsel tarkust nii ettevõtjatele kui ka investoritele. Investeerinud rohkem kui 50 iduettevõttesse ning kogunud investeerimistarkust üle 30 aasta.
|
